Saturday, December 3, 2011

tüüpiline mees 20ndates. Pähh.

Hei sõbrad. Kui Mardi probleem näikse olevat teemade puudus ehk millest kirjutada ja argus,  siis mind seevastu häirib terve hunnik materjali minu sees, kuid komistuskivideks on teadmatus kuidas kirjatada, ja argus. Nüüd, kus vanad sõbrad on rohkem mu mälupiltides kaugel Tartus, ängistab mind vahetu kontakti puudus, milles varasemalt on koorunud loomulik võti ja vorm. Ma tean, või teadsin, naeratus näol, kuidas ja millisel toonil.... Ja kuigi mu vorm ei pöördunud mitte just alati Sinu hinge, kes sa juhtusid minu kirjatükke lugema... kuid alati kirjutades ma mõtlesin kellelegi. Pühendatu tunneb end eriliselt, kuna patt oleks sellisest aust ära öelda.

Viimasel ajal, niisiis alustan aga kohe pihtimisega, on mind häirinud üks temaatika inimsuhtluses. Vabandust, et kirjutan jälle nii pikalt ja segaselt. Eks see mullegimõistetamatu. Äkki on kellelgi lihtsam arusaam, mis mindki valgustaks? Tähendab, mind "häirib" see minu meelest tüüpiline stiil, kuidas kahekümnendates mehed suhtlevad.

20ndates mehe tüüpiline puudus - nad on lapsed
Mitte just väga ammu kerkis see minu jaoks eriti teravalt silmi torkima. Üks tuttav mees, kes polnud mu sõber, kutsus mind välja. Ma keeldusin põhjendusega, endagi üllatuseks, et ma ei käi väljas võõraste kahekümnendates meestega, kuna nendega suhtlmine on liiga kurnav. No mida? Vaatasin enda sisse ja tõesti, ma justkui ei viitsi minna ja mängida kohtingul lolli, täita tänapäeva noorte suhtlemisrituaale ja tunda peensusteni salajaste märkide rida, mis peaksid andma tunnustust sõbralikkusest või "enamast" kui lihtsalt sõbralikkusest. Kas ma viitsin ületada kultuuride erinevuse minu ja tema vahel? Ei! sest et 20ndates mehe peamine eesmärk pole intiimsus, see on "õigete" rituaalide täitmine!!!


Ma pole konserv, kuid ma olen valmis reegleid täitma. Võõrastega on see hädavajalik. Kuidas muidu saan ma märku anda sellest, et ma tüli ei nori? Aga mehed, tüüpiliselt, ootavad minult kui naiselt TÜÜPILIST flirtimist. Nojah, ma ei oska tüüpiliselt flirtida. :( Aga pole hullu, on lootust, et seda peetakse armasaks ja seksikaks. Oeh, ma ei viitsi. Ma tahan tõeliselt muljeid vahetada, suhelda tegelikult. Öelda, mida ma mõtlen, arutleda oluliste teemade üle, mõtiskleda maailma loomise üle. Aga siin ma olen, lõhkise küna ees, vaja on teha uusi sõpru. Kas alustada rituaalidest? Kuidas ma aru saan, kas inimene on valmis lõpuks ka oma hinge avama või käibki temaatika vaid kuulujuttude ja klatshi tootmise tasemel? Olles Tartu boheemipesast ära Tallinnas, tabas mind kainestav tegelikkus. Ma olengi anarhist.

Nonii, reeglite, rituaalide, flirtimise sooritamine. Mehed! Neile näikse see eriliselt meeldivat! :P No krt, kui me oleme vaid kahekesti, keda me lollitame? Kellele muljeid püüame maha müüa? Ma vaatan otsa ja ma näen seal tühjust ja nõuet, et ma pean üht või teist ütlema või tegema. Võib-olla olen ma liiga loll või väheinformeeritud, ma ei tea teie asjade käimise kohta. Ma olen mujal (raamatukogu, kommuunielu) aja ära kulutanud. Nojah, ja öelda nad ei saa, see on Reeglite vastane. Kuidas sa ütled mulle, et olen loll. "ära ole loll, taipa ise, mida sa valesti tegid!" Mida ma tegin valesti sellel tänaval, kui kahekesti juttu ajasime? Mida?

Olen eestlane, kuid minu kultuurikeskkond ei ole sobilik, et suhelda tüüpilise eestlasest 20ndates mehega!!!

Nonii, kallis lugeja, kas taipad, millest ma räägin? Ma ei taha Sind lolliks teha, kuid selguse mõttes toon ka paar illustreerivat näidet. Põhirõhk on sellel, pane tähele, et mina kui naine pean "päästma mehe näo"! Kusjuures, mida rohkem ma nede enesehinnangut pean upitama ja lollakaid asju ütlema (mida ma ei tea, kuna olen istunud kuskil mujal kui abieluturul), seda enam mees MINU SILMIS oma mainet kaotab. Seda enam ma ei taha temaga suhelda. Sellest loogikast 20ndates tüüpiline mees aru ei saa :)

Mees: "Sa käitusid valesti. Sa oleksid pidanud hoopis tal näo täis sõimama"
Naine: "Ma tõesti ei teinud seda, kuna ma pole selline inimene, kes avalikult häält tõstab"
Mees: "Sa ei oleks pidanud end alla suruda. Sa oled kaassõltlane"
Naine: "Kas kaassõltlane pole mitte see, kes end teistest kõigutada laseb?"
Mees: "Tal ei olnud õigust nii käituda"
Naine: "miks mitte. Kas pole nii, et igaüks käitub, nagu ta oskab"
Mees: "kellelgi pole õigust nii käituda. sa oleksid pidanud reageerima ja väljendama selgelt"
Naine: "ma väljendasingi. Sellest hoolimata ma ei hakka tema asju lõhkuma või ära viskama. Sest ma vaatan pärast peeglisse ja küsin endalt, mis inimeseks ma olen saanud. Kas ma olengi see, kes avalikult oma lähedasi häbistab, sõimab ja hävitab vara?"
Mees: "ära ole kaassõltlane"

jne, jne, ja nii edasi kuni õnnetu lõpuni
...:P
Mees kõnnib väga pettunult ja vihaselt minema. Pärast teatab, et ma olin teda solvanud, kuna ma ei taha "asju arutada". 


Kallid lugejad, see ongi tüüpiline 20ndates mees!!! Ma näen neid igal pool, kuigi mitte just alati ise suhtlemas, vaid kohvikus kõrvallauas, tänaval, igal pool, noorte neiude kompanjonideks. Ja kõik kannatavad. :( Ega muudmoodi paarikesed mu tähelepanu ei köida ka. Sõbralikult käsikäes jalutamine pole action. :P

Eelpool toodud näites ma teadsin täpselt, mida see mees tahab. Ta tahab tunda, et ta nõuanne on midagi head väärt. Ta tahab kuulda, et ta on mees. Ta tahab, et ma tema enesehinnagut upitaksin. Ta tahab mulle midagi tõestada.

Aga mina õnnetuseks, nagu ka mainisin, ei taha nendega suhelda. Ma ei taha patsutada lolli nõuande eest õlale, ma ei taha tunnistada, et mina kui naine toimin valesti (käitusin tema meelest ju diagnoosi vääriliselt!). Ma ei taha tunnistada, tõesti-tõesti, et väärin psühholoogilist diagnoosi, mida mees luges mõnest kahtlasest raamatust. Ma ei taha, et iga arutluse tulemusena soovitatakse mul psühhiaatri vastuvõtujärjekorda pöörduda. (kas psühhiaater peab klaarima meie tüli või muutma mind selliseks, et sulle meeldiksin? kuidas?)

Mees,
Ma ei taha käituda nii, nagu sinu meelest on ainuõige (eriti kui sa ise oled veel tatikas 20ndates ja elukogemust pole. kuda sa siis tead seda ainuõiget viisi?)
Ma ei taha öelda asju, mida sa õigeks pead. Ma püüan ise mõelda. Mind ei huvita alati, mida su eelnevad tüdruksõbrad on sulle öelnud armastuse märkide kohta. Ma ei küsi neilt, kuidas sinuga toimetada. Ja pealegi, ilmselgelt on nad milleski ebaõnnestunud.
Ma EI taha kuulda, et pead mind hulluks (diagnoosid), või lolliks (ei oska end ülal pidada, või ei taipa õigeid vastuseid).
Kui sa tahad enda mainet minu silmis tõsta, siis kindlasti sa oskad ise olla, mõelda, kuulda. Ja ei solva mind. Ma eeldan, et vihjed hulluksminemisele või lollusele (idootsusele) on mõeldud solvanguna. Ja enamasti nad ka on. :)

Nonii, see ongi koht, kus 20ndates mehe loogika ja mõistus ilmselgelt kinni jääb. Ta alustab targutamist, kuid selle asemel et ma tal värava lasen lüüa, siiralt arutlen ja väljendan oma kogemust ja praegust seisukohta.
Mees,
Ojaa, ja see nägemus on juba sellepärast erinev, et olen teisest soost, isegi et teisest liigist. :P Ma liigun teistsuguses seltskonnas, suhtlen emastega teise vaatenurga alt kui sina isasena. Sina oled ilmselgelt Mees, ei unusta ma hetkekski. Aga Sina unustad. Selle asemel et targutada ja olla väike laps, parem naudi võimalust mind (ja naissugu) tundma õppida. Ma ei pea sulle meeldima. Sina aga tahad, et ma alistuksin sinu tooretele väidetele ja oleksin su iluasi. Kui suudaksin su solvanguid mitte märgata, kui suudaksin su vägivalda mitte märgata, oleksin ju idioot. Siis ma olengi see loll beib, kes tahab ainult sinu raha. Jajaa, põhjus ja tagajärg on ikkagi olemas, sest selle sa ju oma probleemiks väitsidki olevat - et naised on lollid kõik, kes sinuga hängivad.

Nojah, mina ilmselt ei mängi sinuga, ega hängi. :(

Mis meestega ma mängin?
:) hea küsimus. Kui mees saab vanemaks, siis ta taipab ära, et naise seisukoha kuulamine võib olla väga huvitav, kasulik ja intiimne tegevus. Vaielda on ka kohutavalt seksikas :) Ja on! Väitluses võitmine on väga tore tegevus, otsi siis väljakutseid. Naised, kes mehele "ära teevad", on väärt kaaslased. Neis on sisu. Naine, kes nõustub iga lolli väitega, ongi kas loll või tallaalune. Miks peaks keegi olema sinu lollike või jalamatt? Vabast tahtest? :P

Näite juurde. Nii palju kui ma aru saan, omast kogemusest, siis ma oleksin pidanud olema väga delikaatne ja aktsepteerima selle mehe arvamust, tolle nägemust. Iseenesest hea plaan :) Aga jah, vahel ma ei viitsi kogu aeg mõelda, kuidas delikaatne olla. Ei viitsi. Ja siis, tundamata Reegleid, libastun. Ja siis see mees ütleb mulle sõimuga täpselt, kes ma olen ja mida ma teha tahtsin. irw, irw irw. või ta lahkub demonstratiivselt ja mul polegi kedagi, kellega mängida-hängida.

Kas ma olen meeleheitel? hea küsimus. oleneb, kui meeleheitel. tahan teha uusi sõpru, ei viitsi alati kõigele mõelda, ja see tekitab ärevust. Äkki siis lihtsalt oleks ja ei mõtlekski reeglitele? Lepiks kokku, et ei taha solvata ja edaspidi ja ei otsiks lausete alternatiivseid tõlgendamisvõimalusi? Äkki lepiks kokku, et ei üritaks patuoinast otsida? Äkki ei üritaks seintelt abi paluda, et kes meist siin loll nüüd on? See öeldud, ilmselt jah suhtlen rohkem enesekindlate inimestega või siis vanade sõpradega. Karm. :P

Mida rohkem ootust, et täidaksin Reegleid, seda vähem tõenäoline on minuga lähedaseks saamine. Definitsiooni järgi juba. Hea teenindaja kuu?! Teenindan õigesti? Kas sina teenindad õigesti mind?! Ja nii igavesti! IGAVESTI? :O

Ole siis normaalne inimene, tee oma asja. Kui tahad midagi huvitavat öelda, siis kuulan huviga. Tee seda, püüa teha, et ma aru saaksin. Ma püüan aru saada ise ka, näha sõnade taha. Ja ava ennast, räägi mis sulle meeldib ja mis mitte. Mida sa asjadest arvad. Eks siis teen sama, vahetame kogemusi, tunneme end hästi.

Ja tulles tagasi algusesse. Mul on raske vormi leidmisel, kuna ma ei tunne reegleid. Aga kui oled normaalne ja oma vanusest ehk ka üle, ei solvu Sa minu kohatisest rohmakusest ega võib-olla sinu meelest toorest püüust probleemi teadvustada. Ja ei sõima mind suu pruukimise pärast. Vahel olen julge ja ütlen midagi ;)

Head suhtlemist!

8 comments:

  1. Minu arust on see jutt ikka üks suur liialdus.
    Võib-olla ma hängin valede 20ndates meeste seltskonnas, aga sellist jaburust küll pole kohanud nagu antud tekstis kirjeldatud. Ma saan aru, et kirjeldatud inimesed on olemas, aga noh, nad suhtlevad ju omasugustega(??). Ma küll ennast ei vastanda, aga ma oleks naerma hakanud, kui keegi oleks mulle selle dialoogi esimese lause öelnud, see ju absurd :D
    Üleüldse, mis reeglid selles suhtlemises ikka on (va viisakusreeglid)? Võib-olla Sa oled need "reeglid" ise välja mõelnud ja nüüd oled vihane, et need "olemas on". Tegelikult lihtsalt ise otsid OMA "reegleid" ja loomulikult - kes otsib, see leiab. Kas inimene loob keskkonna või inimene reageerib keskkonnale - sellele tasuks oma igapäevaprobleemide puhul ikka ja jälle mõelda. (See on hüpoteetiline jutt, mitte diagnoos või minu arvamus Sinust kui Sinust)

    ReplyDelete
  2. Väga vahva, et keegi väljaspoolt tavapärast seltskonda on kommenteerinud mõtteid :)

    Väga arukas ja terav tähelepanek. Tahaksin peatuda sellel tõdemusel, et meil on oma reeglid. Tead, minu meelest see ongi kogu probleemi tuum. Et need reegid on. See on ju kultuur. Võtsin kodust kaasa, eesti keele õpetaja rääkis, minu tänaval räägiti nii... jne.

    Kui olen oma vanade tuttavatega, kõik sujub. Vaidleme küll vahel tunde, lõpuks saab korda ja selgus majja.

    Kui võõrad aga kompavad üksteist omavahel, pole ime, et see sotsiaalärevust tekitab potentsiaalselt. Kuidas märku anda, et ma pole pahatahtlik? Kohe vaidlema hakata, kas on sünnis? jne. Milliseid sõnu kasutada? Nt sõna "tore". Kas see on irooniline või mitte?

    Kui tegelikkusest rääkida, siis jep, võõrastega suheldes nad midagi naermaajavat ju nad ikka sissejuhatuseks ütlevad vahel. Aga mina ei hakka kohe naerma, kui see pole ilmse naljana mõeldud, vaid uurin edasi, mida ta "tegelikult" mõtles. Ja siis selgub vahel-tihti, et vestluspartner solvub, et miks ma "elementaarseid" asju ei mõista... ja tihti selgubki, et meil mõlemal on vastandlik lihtsustus, mis poleks ilmnenud lolle küsimusi küsimata.

    Mees: "Sa käitusid valesti. Sa oleksid pidanud hoopis tal näo täis sõimama"
    ma möönan, et sõimamine on vahel tõesti funktsionaalne ja vahel viisakas viis end väljandada, juhul kui vestluspartner on sellega harjunud. Näiteks venemaal olevat (vähemalt mõnes kohas) sõim norm viis end kehtestada. Äkki on mees intelligentsem kui mina oma eksperthinnagus?

    Minu isiklik kimbatus on selles, et Tartus kommuunis elades olid tõesti muud reeglid, ja arusaamad olid hoopis teised kui on seda mujal. Terav vastuolu isegi. Aga mida teha?!

    Kuidas endasuguseid (arutlemishuviga inimesi) väljaspool oma konnatiiki ära tunda? Kuidas teada, mis on viisakas "teisel tänaval hängides"?

    Mõtlen sedaviisi. Kui võõra inimese esimese sõbraliku nõuande peale naerma hakkan, siis ta päris kindlasti lõpetab oma seisukoha sügavama avamise. solvub, kuna ma pean teda tema arvates rumalaks ja end jõle nutikaks. Ülbitsen. ja läheme lahku enne tutvumistki:)

    Kui aga suhtlen vaid nendega, kellega kohe algusest peale on "liiga" mugav, siis ma ju ei õpi midagi muud kui seda, millega juba harjunud. Siis muutub elu (eba)meeldivalt üllatustevaeseks ja tundub, et olen loonud enda ümber oma sekti ;) :) jah, paljud kurdavad enda puhul, et miski ei üllata.



    äkki nad ei lase end üllatada? :P st keskkond ja lihtsustused ja reeglid on viimaks (liiga?) paigas.


    võin siis ju iseennast linti lugeda ja hommikuti selle taustal end peeglist jõllitada.. võin paluda, et mu "sõber" minu tellitud teksti peast maha loeks. soovitan seda teha (vahelduseks?)teadlikult. lõbus, eneseirooniline, ja intiimne inimesi lähendav tegevus. :P
    ;)

    ReplyDelete
  3. Hahaa, seda lugedes hakkasin kohe rakendama teaduslikku meetodit, st mälust otsima hüpoteesi toetavaid tõlgendusi... ee... fakte, tähendab.

    Hiljuti vestlesin ühe 20ndates tüüpilise mehega. Tema rääkis mulle, et tema tahab naiselikku naist. Minu rumalate küsimuste peale selgus üllatus: naiselikkust ei mõistnudki ta kui suuri tisse ja 0,7 talje-puusa suhet!? Hoopis mingit käitumismalli pidaas silmas - emotsionaalne ja naiselikkust kiirgav käitumine. Kusjuures ise oli otsustanud hakata mehelikumaks - ja see oli tal ka mõne üldise käitumist iseloomustava sõnaga ilusti defineeritud, mitte hiiglasliku nokuproteesina. Ja et suhe peaks põhinema vastastikusel usaldusel, muidugi.

    Igatahes. Mina pärisin, et kas ta ei karda et see naine teda usaldada ei saa, kui ta annab väga selgelt mõista, et ainult üks kindel käitumismall on aktsepteeritav. Hirmus, et kui mõni miimiline lihas käitub ebareeglipäraselt ja vääratab valel hetkel - adjöö, ma lähen otsin uue naise, kes on rohkem harjutanud programmi "kuidas olla naiselik"!

    Tema vastas selle peale, et vastupidi, see on ju suur õnn kui on keegi, kes aitaks meil arenda ja isegi suunaks, et kuidas olla mehelikum või naiselikum, st veatult käitumisjuhiseid järgida. Nokaut!

    ReplyDelete
  4. Loomulikult ei taha minagi kedagi solvata ja mingid reeglid on teatud situatsioonides vägagi kasulikud, aga samas, kas liiga resoluutsed eelarvamustega normid pole mitte nö siirast suhtlust pärssivad. Minu arust on siirad inimesed oluliselt parema ja konstruktiivsema tagasiside andjad, sest neis peegeldub veel midagi sügavamat kui lihtsalt sõnad. Enda (ja teiste) kastidesse surujad, kes on üsna kindlad, et nende teatud käitumine kutsub esile teiste inimese teatud reaktsiooni, on ikka väham siirad. Kindlalt eeldada mingit reaktsiooni - see on ju teiste alahindamine ja juba eelarvamus, et nad pole erilised isiksused.

    Minu ütlemiste peale on ka inimesed tõenäoliselt Sinu reeglite järgi kohatult naerma hakanud/muianud, aga ei mäleta, et oleksin solvunud. Pigem ikka seletad asja lahti, kui on oluline asi või kuulad "vastase" ära ja hoopis muudad oma arvamust vms. Kuna ma ise eriline solvuja pole, siis võib-olla pole ka suurte solvujatega pikemalt-isiklikumalt suhelnud ja nende "reeglitega" lähemalt tutvunud.

    Ma küll ei oska ette kujutada, mis reeglid seal Tartu kommuunis niiväga erinevad olid. (Teadus)psühholoogia üks tugevatest ja põhjendatud väidetest on, et erinevused gruppide vahel on väiksemad kui erinevused grupi sees. Ise olen nt Sahara kõrbes kohalike keskel elanud ja jõudsime koos järeldusele, et eestlased ja marokolased on ikka suht sarnased :D
    Loomulikult erinevused on ja võivad olla nö lõhestavad, aga minule on jäänud mulje, et inimene võib õnnelikult-edukalt kohaneda igas nö normaalses grupis ilma, et ta peaks oma isiksust minetama hakkama.

    Nii et minu arust pole vaja eeldada, et inimesed on kindlalt mingit moodi. Inimesed on väga lahedad, aga kui Sa juba ette paned nad mingisse kasti, siis nad tõepoolest ei pruugi sümpaatselt mõjuda. Loomulikult kõikidega ei peagi sobima. Oma elu tuleb ka usaldada :)

    ReplyDelete
  5. Kui artikli autor oleks mees ja kogu artiklis ära vahetada sõnad "mees" ja "naine", siis ajaks kogu Eesti blogosfäär praegu suust vihast vahtu välja, käes leegitsevad tõrvikud ja hangud, ise karjumas: "Põletage see naistevihkaja!"

    ReplyDelete
  6. Hahaa, Erich, vana semu. Ma tõesti naersin südamest su vaimustava loo peale. Täiuslikult kirja pandud.

    Ja Blogielis, ma loen Su mõtteid, ja pean möönma, et ma nõustun kõigega. Kuidas selle oled serveerinud, ei teagi täpselt, kas väljendus on piisavalt korrektne või mitte (et mõistan mõtet õigesti). Hetkel tundub tõesti, et isklikult arvan samamoodi.

    Mille aga ära tabasin, on üks asi. Esiteks see ja kõik teised mu kirjatükid ongi tegelikkuse liialdused ja kunstiline eneserahuldus n.ö. Fakt aga on, et suhtlemisblokid ja probleemid ette elus tulevad. Kas ei aita probleemidele osundamine?

    Miks just mehed?

    minu jaoks on ilmne, et kui räägitakse erinevustest, siis ei tõuse keegi püsti ega röögi "inimesed on ikka nii sarnased, kõik kultuurid ja mehed ja naised." või "ahv ja inimene jagavad tohutult ühiseid geene". või "kõik liigid on süsinikust" ;) Mis kasu on neist faktidest, kui jutt käib ERINEVUSTEST ja stereotüüpidest?

    see öeldud, ja kui ise seda mõtteviga ei tee, peaks ju olema selge, mis on võrdusgrupp. Kui jutt on 20ndates meestest, võrdleme neid meestega, kes POLE enam 20ndates. Eriti hea, kui võrdleme sama isikut (meest). Mees 20ndates ja sama mees 40ndates. Areng on mu väite kohaselt selles suunas, et kui kahekümnendates oldi nagu noor kukk, kes naisi enesekaitseks ja "näo päästmiseks" sõimas tüli käigus, oli kaitsepositsioonil, valmis võitlema ja oma arvamust peale suruma. Vanem mees aga kuulab ka teisi ära, ja võib-olla vaikselt ja väärikalt lihtsalt teab, et temal on õigus. ;) Ja loomulikult, nagu sotsiaalteadustes tavaks, räägin ma korrelatsioonidest.

    Ja kommentaariks viimasele anonüümsele. Sul on tuline õigus! Kuigi olen naine, juhtun ma naistest halvasti rääkima, kägistavad poliitik-feministid mind elusalt. Või lihtsalt seltskonnas on kohatu. ;) Ühiskond pole valmis möönimseks, et kurjategijaid, vägistajaid, pedofiile, ja lolle leidub ka naiste hulgas! Kurb, aga tõsi. Eriti vist USA on see koht, kus meestele seadustega väga palju liiga tehakse. :( Ja isegi kui padufeminist tunnistab, et mõni kurjategija on olnud ajaloo vältel naine, on hoomamatu, et ohver võib vahel olla mees, kes võiks ju inimesena väärida seaduslikku kaitset (ikkagi inimene ju?). :( Mõne padufeministi peas normaalseid intelligentseid mehi ei eksisteeri. :( :( Pealegi olen täheldanud, et neid muusikavideosid peetakse cooliks, kus naine peksab meest. Lööb käega näkku vms.

    Olen tahtnud ka suguõdedest irooniaga kirjutada, kuid argus lööb sisse. :( Aga ma järeldan siis, et mul on toetajaid. Hea, et pole mees. Oht surma saada väheneb ;)

    ReplyDelete
  7. Ma saan Sinust ka aru ja nö konkreetselt vastu ei vaidlegi. Võib-olla siis minu argument on see, et osad 20ndates mehed polegi hullud kuked ja sõimajad. Ehk siis nii räiget üldistust teha ei saa nagu blogipostituses on. Vähemalt mina pole seda silmatorkavalt kohanud, ikka võetakse naisi pigem võrdsetena ja räägitakse omavahel nagu sõber sõbraga ja kuulatakse mõlemad pooled ära :) Teine asi on võtta mõni konkreetne mees, kes on noor kukk ja siis loota-ennustada, et ta äkki tulevikus pole - see võib loomulikult paika pidada, aga garantiid ikka pole. Eriti kui räägime korrelatsioonist - see ei näita midagi erilist, on ka kordades sisukamaid statistilisi vahendeid (ok, olen tähenärija :D).

    Probleemile loomulikult tuleb osutada, aga siis on vast hea mõelda, kelle probleem see on, kes tahab probleemi lahendada ja kuidas seda lahendada. Tegelikult ju 20ndates meestel probleemi pole ja nad ei taha ka seda lahendada :D. Mure on ikka Sinul ja lahendus on eirata 20ndates mehi. Kas see on adekvaatne ja konstruktiivne? Kas mitte suhtlemine aitab kaasa suhtlemisprobleemide lahendamisele? Oleneb olukorrast ilmselt :)

    No ja lisaks veel seda, et kui ise oled heade soovidega ja Sinu iroonia taga pole mingit musta viha või rohekas-lillat põlgust, siis pole vaja teiste paugutamist karta, st. isegi kui nad pauguvad, siis see tundub nagu normaalne asi :D Eks ikka mõned sõnad ärritavad. Nt. mina mõtlen väga rahumeelselt, mitte isiklikult nende kohta, keda ma ei tunne ja minu kommentaarid/jutud siin-seal on nö hüpoteetilised või 1 võimalus sajast, aga paar korda on ikka ette tulnud, et minu kirjutistest võtab keegi viha välja ja ütleb midagi eriti räiget vastu, loomulikult mõjub see hetkeks solvavalt, aga noh, kommunikatsioonis on ju A ja B ja müra ja veel midagi - vastutus ei saa olla ainult ühel.

    ReplyDelete
  8. Hmm, ma siin mõtlen... Probleem - "minu viis(nägemus, arusaan jms) on õige!" - mõtteviis.
    ega ilmaasjata öelda, et gümnaasiumilõpetaja on maailma targim. (kukk, ja mutta langenud selgrootu, kui avastab vastupidise)

    minult oodatakse midagi - mehed ootavad naiselt - reeglite, flirtimisreeglite, õigete sõnade, õige väljenduse, õigete emotsioonide jne järgimist. VÕI - juhul kui libastun - partneri enesehinnang jookseb kolinal kokku :( Mehed, kes on sellised, on naise orjad. Naine saab olla armunud vaid mehesse, kes on ise keegi, kes laseb naisel olla VABA oma emotsioonides, oma väljenduses, oma väärtustes, oma tõekspidamistes. kes ei hävi minu loomulikust olekust ja Reeglite teadmatusest.

    Ainukesed mehed, kellel on naisest pohhui (ei koti eikellegi tujud), on psühhopaadid (emotsioonideta ja tundetud). Need (lollidele?) naistele meeldivadki. Armumine ja värki, groteskse mehe igapäevane uurimine ja vaimustumine absurdist. Vot ;)

    paneb mõtlema, mis? :)

    ReplyDelete